Sunday, January 17, 2016

H. Murakami "Norra mets"

Haruki Murakami on kindlasti elav klassik ja iga raamatukoi "must read" listis. Või vähemalt peaks temaga mõne raamatu kaudu tutvust tegema. Mina olen seni lugenud ainult ühte novellikogumikku, kuid sõbranna on mitmeid kordi ka "Norra metsa" soovitanud. Varem pole aeg õige olnud, kuid nüüd tundsin, et aeg ja soov on paigas - siht selge suundusingi raamatukokku.

Toru Watanabe, raamatu mina-tegelane, meenutab oma noorust ja toonaseid inimsuhteid. Loo keskmes on tema noorpõlvesõbra Kizuki kunagine tüdruksõber Naoko, keda Watanabe Tokyosse ülikooli õppima minnes uuesti kohtab. Suhted Naokoga on aga keerulisemad kui algselt arvatud ning see kohtumine tõmbab käima omapärase tunnetemängu, mille keskmes on armastatu ja armastuse kaotamine. Watanabe ja tema kaasteelised sellel teel on igaüks olenemata vanusest omal veidral moel elu tundma õppimas ning selle vahele mahub nii hullumeelsus, seks, mängulust, kaasa minemine kui teel olemine nii otseses kui kaudses mõttes.

Ma ei liialda kui ütlen, et see raamat tõesti on väärt lugemist. Ainuüksi Murakami stiil juba on oma lihtsuses köitev, et see muudab lugeja koheselt relvituks. Jaapani mentaliteedile kohaselt ei ole siin liigset sõnavahtu, raskepäraseid karaktereid, ülemäära enesekindlaid emotsioone ega hinnanguid. Puhas ja karge nagu äsjasadanud lumi kogu oma siiruses. Ma arvan, et see ongi ehk asja võti - hoolimata karakterite hingesegadusest on lugu ise selgelt kirja pandud. Tegelaste juures jääb Naoko olemus lõpuni mõistmatuks nii lugejale kui mina-tegelasele ja ilmselt ongi see taotluslik, sest enesetapu ja hullumeelsuse juures hõljub kasvõi alateadlikult nö "normaalse" inimese peas küsimus "Miks?" Raamatu keskmes olev armunute vahel oleva tõelise tunde püüdlik tabamissoov jääbki selles mõttes ainult soovunelmaks, sest ühest küljes on füüsilised ihad (mis on oma rahuldamisel lihtsad ja sõltuvad suuresti ainult ettevõtlikkusest), kuid teisalt koorub välja see, et hoolimata soost on kõigi sügav soov selle sügavama vaimse seose järgi. Ma ei teagi, kas see on armastus, aga see on ilmselt mingi äratundmine, omaks võtmine, mõistmine või vastastikune julgus olla aus, et kõige intiimsemal ja sügavamal tasandil oma maske langetades. Sest kui süda avada, siis saab ju tõeliselt terveks... Vähemalt usutakse seda Ami pansionaadis, kus Naoko tasakaalu püüab saada...

Ma pean seda raamatut soovitama, sest see lihtsalt on väga ilus lugu.

No comments:

Post a Comment