Kuna kooliskäimine käib käsikäes ilmatuma tarkade asjade lugemisega, siis tundsin seekord, et ma enam ei jõua tegeleda arenguprobleemide uurimisega ja tahan lihtsalt mõttel minna lasta. seega tundsin, et tahan lugeda midagi ilusat ja kerget (loe: naistekat). Mõeldud-tehtud! J. Justissi raamatuid ma polnud varem lugenud, seega tasus proovida.
"Elumehe naine" räägib äsja oma vanemad ja onu kaotanud Allegra Antinori ning laostunud elumehe William Taveneri armuloo, kus mõlemad proovivad leida endale sobilikku abikaasat, aga kirg viib nad nii tugevalt kokku, et neil on raske üksteist mitte näha ega tähele panna. "Taltsutamatu pärijanna" keskseks tegelaseks on aastaid oma isa poolt vangis hoitud Helena Lambarth, kes asub elama Londonis oma sugulaste Darnellide juures. Adam Darnell, kes on isa tegude tõttu laostumise veerel, peab tegelema endale sobiva rikka mõrsja leidmisega, aga tema maja uus ja ebatavaline elanik Helena osutub nii kütkestavaks, et ülesanne muutub päev päevalt raskemaks.Võeh, ütleme nii, et romantikadoos sai nüüd jupiks ajaks rahuldatud. Kõik kohustuslikud elemendid loos olid muinasjutule omaselt olemas: negatiivne karakter, kangelaste ja kangelannade teekond oma õnneni, suurte tunnete ootamatu avastamine, intriig, suured rikkused, aadliseltskonna käitumismallid, rohkelt kleidivahetusi ja balle, õrnu tundeid ning võitlus armastuse pärast. Ainult väheke igavaks kiskus, sest see kõik olu kuidagi kole tõsiselt kirjutatud... Ma saan aru, miks 19. sajandi daame tõesti nii õrnade lillekestena kujutatakse (stereotüübid, eks?), aga no ma ei tahaks mõelda, et nad nüüd nii üheülbalised olid.
Seega puhas meelelahutus, kuid isiklikult ütlen, et naistekate laias spektris on ka köitvamaid leide.
No comments:
Post a Comment