Seda raamatut poleks ma elus sees ise võtnud, aga ühel koolitusel soovitati seda raamatut kui "tõelist postmoderenistlikku suurteost". Samal koolitusel osalenud kursaõde luges selle läbi ja sai ka lubatud antud teos kätte võtta. Aga kui ma raamatukogust seda raamatut võtma hakkasin ja selle kõrval McEwani "Amsterdami" nägin, siis meenus, et toda "Amsterdami" olen ma küll kunagi lugenud. Kuigi mingit emotsiooni mul sellega ei seostunud. Selline kõrvalpõige siis...
"Tsementaed" algab sellega, et (tõenäoliselt) suure linna ääres tühermaal asuvas eramajas elava pereisa tellib suures koguses tsementi ja raamatu mina-tegelane Jack aitab teda neid tsementkotte sättida ja paigutada. Isa on ette võtnud maja ümber asuva aia ära tsementeerida, kuid tsemendi segamisel ei pea tema nõrk süda pingutusele vastu ja ta sureb. Tema töö lõpetab ära Jack. Siis jääb laste ema haigeks ning sureb. Lapsed viivad ema keldrisse ning tsementeerivad tema maised jäänused kasti. Siitpeale hakkavad kehtima uued reeglid, mida see absurdne pesakond ise endale määrab. Pere vanim laps, Julie, peab hakkama nooremate eest hoolitsema, kuigi on ise veel üsna laps, kes jagab veel maid oma poissõbra Derekiga. Pere teine laps, mina-tegelane Jack, on emotsioonitu kõrvaltvaataja, isegi, kui ta mitu korda päevas masturbeerib või oma kasimatusest vinniliseks muutunud keha kirjeldab. Perekonna kolmas võsuke, Sue, pageb oma raamatute maailma ning kirjutab vihikusse tsementi maetud emale kirju. Ja pesamuna, Tom, hakkab kandma tüdrukuteriideid ning hakkab oma ema igatsuses järjest enam Julie küljes rippudes titat mängima nõudes võrevoodit ja näiteks süles istumist. Nii see kentsakas neljane lastepere elab, kuniks Derek majas järjest enam leviva kõduhaisu tõttu lõpuks nende saladusele jälile saab. Kuid teda see eemale ei peleta, vaid tema tahaks ka reegliteta maailmas elada. Ta on valmis tsementi topidud ema jäänuste suhtes kõrvale vaatama, kuid pöördepunktiks saab hoopis Julie ja Jacki intsest, mille tahtmatuks tunnistajaks Derek on. Ja lugu lõppebki siin - on toimunud intsest, Derek on läinud võimudele teatama, kõik lapsed on ühes voodis ja ootavad seda, mida see kõrvaline "muu maailm" nendega nüüd peale hakkab ning Julie ütleb Tomile "Kas polnud mitte kena uni."
See on ääretult kummastav raamat - tekst on tihe ja sümboolikat täis, raamatu sisu on moraalsest küljest ääretult häiriv, loo areng viitab paratamatult sellele ebamugavale lõpule, tegelased ise arenevad kogu aeg väga ebaratsionaalselt. See raamat ei saa külmaks jätta, kuigivõrd minus tekitab küsimusi, kas ma tahaksin seda ka teist korda lugeda. Sest see paratamatu võikus, mis kõikidelt lehekülgedelt vastu kumas, oli häiriv. Ma küll ei loe ennast ilmtingimata kaunishingede sekka, kuid seda raamatut oli tõesti väga jube lugeda. Teisalt jällegi võib seda nimetada ka omamoodi wake up call'iks, kus võib öelda, et asjad pole kunagi nii, nagu nad tunduvad. Et me inimestena kipume asju emotsionaalselt võtma ja paratamatult järgmine neid norme, mida meilt oodatakse. Kuid kui norme ei ole, siis ei saa meilt ju ka midagi oodata?
Piilusin huvi pärast Youtubest ka selle raamatu põhjal vändatud filmi treilerit, kuigivõrd see tundus olevat ainult Jacki ja Julie suhtele keskenduv vaatepunkt ning võimendab pigem seda intsesti osa. Aga minu jaoks on selles raamatus kordades rohkem problemaatikat. Näiteks Tomi üsna häiriv käitumine, Dereki kui kõrvalseisja liiga aktiivne sekkumine ning teatud tingimustel silma kinni pigistamine ja Sue ennastunustav kadumine mujale. Ja samuti jäin ma mõtlema sellele, et mida oleksin ma ise teinud. Kas mul on õigust moraalijüngrit mängida? Siin tekib selline vastik väike peeglisse vahtimise tunne, kus vahiks justkui mingeid enda perversseid mõtteid. Ja siis mõtled paratamatult selle, et kas see ja too inimene võivad ka nii mõelda?
Ei, ma ei suuda seda raamatut nii korralikult analüüsida, kui ma enda peas olen selgeks mõelnud. Ikka ujuvad pinnale mingid uued nüansid ja sümbolid, mis kõik eelneva justkui uppi keerab. Siinjuures lõpetan ma nüüd ära, enne kui ikka päris rappa satun omadega. Kokkuvõtvalt ütlen, et on häiriv ja vastikult aus raamat. Rõvedalt erapooletu, mis ei anna hinnangut tegelaste käitumisele. Kes tahab natukene enda moraali alustalasid raputada, siis soovitan. Kes soovivad midagi hingele, siis sellest raamatust hoidke eemale.
No comments:
Post a Comment