Twaini väike vaimustus mul ikkagi on veel. Või pigem võiks öelda pinnavirvendus sügisel tehtud näitusest. Töölt leidsin seesinase 1953. aasta karakteriga raamatu st kulunud nurkadega, ebamäärased plekid mõndadel lehtedel, paar lehekülge puudu ja järelsõna mõnusalt nõukogundusliku propagandaga üle valatud. Aga muidu päris väärt värk.
Mida sisust ikka öelda, kui et sisaldab Twainile algse kuulsuse toonud erinevaid lühijutte. Ühtne teema puudub, mistõttu iga jutuke on jälle mingi uus maailm. Kas küll alati humoorikas, kuid siiski omapidi vimkaga. Näiteks eriti ektreemne ajakirjanikutöö, kadunud valge elevant, maailma kõige ausama linna pilamine jne. Mulle isiklikult olid kõige sümpaatsemad lood "Jalgratta taltsutus" ehk jalgrattaga sõitma õppimise lugu (ma naeran raamatut lugedes harva kõva häälega, pean siin juures mainima) ja "Koera jutustus" ehk elust koera silmade läbi. Viimane jäi meelde ka ülejäänud lugude kõrval pigem melanhoolsena, kuid seda enam tõusis ta mõjule.
Kuid stiilinäide "Jalgratta taltsutusest": "Viie päeva pärast viidi mind haiglasse. Seal kohtasin ma instruktorit. Selgus, et tema on juba paranemas. Ei möödunud kahte nädalatki, kui ma olin täiesti terve. See tuli sellest, et ma talitasin ettevaatlikult ja hüppasin alati millelegi pehmele. Mõned soovitavad sulgkotte, kuid minu arvates on instruktor mugavam. Lõpuks sai instruktor haiglast välja ja tõi endaga kaasa neli assistenti. See ei olnud paha mõte. Need hoidsid neljakesi elegantset jalgratast, kuni ma sadulasse ronisin, siis rivistusid nad kolonni ja marssisid kõrval, kuna instruktor ratast tagant tõukas; finaalist võttis osa kogu komando."
Twaini lühijutud on vaieldamatult elamusrikkad. Mulle meeldib, et ta on suutnud luua absurdsed olukorrad nii lihtsate vahenditega. Selleks ei peagi tingimata võtma mängu mingit suurt varandust või kurat teab mida st vinti ikka lõpuni üle keerama. Väga vaimukas võib ka olla üks intervjuu lihtsalt väga-väga rumala inimesega, ema paanika lapse köha peale või abi otsimine äikesekartuse eest võõrkeelsest raamatust, kui keel ise on poolikult selge. See on üsna amüsantne, aga seda huumorit peab lihtsalt ise enda ümber nägema. Teine, kuid mõnevõrra varjatum, pool sellest jutstuste kogumikust on siiski varjatud ja peen irooniline maailma pilt, mis Twaini stiili minu jaoks nii köitvaks muudab. See mõnus veidike kõver enesepeegeldus ameeriklastest (a la meie Kivirähk). Samas tuleb ka silmas pidada aega, millal see raamat ilmus - võibolla on propaganda nimel siiski vahetevahel vinti tiba üle keeratud. Ja kolmas mõte neid jutukesi lugedes oli, et see va Twain oli ikka väikest viisi romatik ka ikka. Siin-seal tema jutukestes ikka keegi armus pöördumatult, keegi suri armastuse kätte või abielluti muinasjutuliselt hästi. Mõnus vana kooli tüüp, noh!
Üldiselt nauditav vaheldus moodsatele probleemidele, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Siivas ja sünnis muhe lugemine. Oma parimate ja (paraku ka) mõningate kehvemate palade hulgas saab mõnevõrra selgemaks ka see, miks siiski Twain oli oma aja kultuskirjanik st tema iseloom ja olemus tuleb rohkem esile kui Hucki ja Tomi lugude juures.
No comments:
Post a Comment